Esimeseks raviks oli süsteravi seguinsuliiniga. Süste pidi neiu tegema päevas enamasti vaid kaks, kuid see eest olid toidukogused ja söögiajad väga kindlalt paigas. Veresuhkrut tuli sõrmest mõõta vähemalt 5x ööpäevas. Süsivesikute täpseks arvutamiseks tuli kõik toit kaaluda.

Kolm aastat peale diagnoosi saamist sai Triinu endale esimese insuliinipumba, mis  tema elu märgatavalt kergemaks muutis – glükoositaset see monitoorida ei suutnud, kuid insuliini süstimine jäi ära ja ka söögiaegu ei pidanud enam nii rangelt jälgima. See kujunes tema jaoks oluliseks pöördepunktiks, sest lihtsustas tema jaoks  haigusega toimetulekut tohutult.

Triinu arvates võiks laste diabeediravis eelkõige rääkida vastutuse jagamisest lapse ja täiskasvanute vahel. Taoline üleminek võiks olla järkjärguline. Triinu hakkas ise teadlikumalt diabeediga tegelema, kui läks üle laste endokrinoloogide jälgimiselt täiskasvanute süsteemi.  Sealt edasi tekkis suur soov ka glükoosisensorit kasutada, mida sai ta esimest korda proovida Diatleetide laagris. Nii ostiski Triinu uuemat tüüpi insuliinipumba, millel on ka glükoosimonitoorimise seade. Ta seletab ka lahti, et kui klassikaliseimaks viisiks mõõta on teha seda sõrmest, ning nii saadakse teada veresuhkru väärtus mõõtmise hetkel, siis sensor mõõdab ööpäevaringselt ning näitab ka tõusu/langust ning selle kiirust. Sensorit kasutades tekib ka päriselt arusaam, kuidas toit ja 50 muud tegurit veresuhkrut päriselt mõjutada võiksid. Lisaks ei pea nii palju ennast torkama.

Triinu luges ka kunagi sotsiaalmeediast päris head näidet – toanurka tehakse lõke ning sulle ulatatakse kaks kanistrit, millest ühes on bensiin ja teises vesi. Ülesandeks on hoida temperatuur toas 23 kraadi aga tuld saad vaadata vaid viis korda ööpäevas läbi lukuaugu. Neiu toob nutikalt välja selle olukorra sarnasuse diabeediga – ühes käes on insuliin ja teises toit (eelkõige süsivesikud), ülesandeks hoida veresuhkur  4-10mmo/l. Veresuhkrut saad mõõta 5x ööpäevas. Tegelikult mõjutab veresuhkrut lisaks liikumine, stress jne. Triinu toonitab, et tähelepanuta diabeeti jätta ei saa, igapäevased toimingud on vaja ära teha. Ta toob välja ka ühe oma mõtteviisi:

“Minu eesmärgiks on elada nii, et diabeet oleks elu osa, mitte elu ei keerleks ümber diabeedi.”

Samas ei lepi neiu ka kehvade ravitulemustega. Kuna igapäevaselt on omajagu asju vaja ära teha ja enamasti on need iga päev samad, tekib rutiin. Sellega kaasnevad ka hetked, kus juhe lihtsalt jooksebki kokku. Triinu arvates tuleks kokkuvõttes leida mingi tasakaal ja päeva lõpuks tuleb rõõmustada hea päeva üle või leppida kehvema päevaga ja endaga rahu teha.

Diabeediga elades on Triinu jaoks olnud aastate jooksul nii halba kui head. Kõige rohkem frustratsiooni tekitab temas see, kui ta oleks justkui kõik õigesti teinud ning pingutanud, aga ravitulemused ei ole siiski ootuspärased, nt on suhkrud ikka kõrged.

“Aga eks see olegi normaalne ja oluline on neist n-ö aukudest välja tulla,” jääb Triinu siiski positiivselt meelestatuks. Põhiline on tema meelest hea tugivõrgustik – on vaja neid, kes mõistaksid diabeedi olemust ja ka detaile, selle haiguse kontrollimisel aga ka neid, kes on sellest suurt midagi ei tea, sest nagu neiu ka eespool mainis, siis elu ei saa ainult ümber diabeedi käia.

Triinu toimetulekumehhanismid on aastate jooksul olnud väga mitmekülgselt. Teda on selle aja jooksul aga alati toetanud trenn ning liikumine üleüldiselt, eriti kui seda vabas looduses teha. Viimasel ajal jookseb neiu samuti palju, suvel sõitis rulluiskudega, vahel ka rattaga. Kuulab ta ka palju muusikat. Aegajalt teeb Triinu käsitööd, kuna Eesti kliimas on villased sokid vajalikud igal aastaajal. Ka söögi tegemisel on tema jaoks omamoodi teraapiline mõju, eriti küpsetamisel. Triinu kahjuks aga ei käi lugematus koguses kaneelirullid ja stabiilne veresuhkur hästi kokku. Paljude tegevuste juures meeldib neiule just kõige rohkem see, kui tegevusel on tulemus näha ning käega katsutav.

Triinu kogemused tervishoiutöötajatega on lapse ja täiskasvanuna olnud väga erinevad. Lapsena oli kord kvartalis kindla arsti juures kontroll. Täiskasvanute süsteem on aga erinev, millise arsti juurde minna ja millal, see on tema meelest küllaltki segaselt üles ehitatud.  Tema arvates on oluline leida sobiv raviarst, kellega usaldus tekib, siis on lootust, et ka tulemused on head.

“Paraku diabeedi puhul ei tule head ravitulemused arsti kabinetis 2x aastas 20 minutiga, põhiline roll on siiski igal diabeetikul endal,” toonitab Triinu.

Triinu, olles erialalt õde, töötab SA TÜK Erakorralise Meditsiini Osakonnas ja Diabeedikoolis õe ning kogemusnõusajana. Ta toob välja, et ise süsteemis töötades on kindlasti ka patsiendina lihtsam sellest aru saada.

Triinu meelest vajaksid nii värsked kui ka kogenenumad diabeetikud kõige rohkem just julgustavaid sõnu. Diabeedi puhul kiireid lahendusi pole ja see teeb asja keerulisemaks. Raviskeemi paika saamine võtab aga aega ja uut infot tuleb pidevalt peale. Kindlasti ei tohi inimesi hirmutada tüsistustega, on neiu arvamus. Haigusega tuleb tegeleda ööpäevaringselt ja mittetegetsemisel on tagajärjed, kuid see ei juhtu kohe. Oluline on aidata leida igaühe toimetulekumehhanismid ja motiveerida neid kasutama. Ka üksindustunne on kerge tulema. Triinu meelest peituks parim lahendus teiste diabeetikutega suhtlemises, sest probleemid on tihti sarnased ja, nagu öeldakse, on jagatud mure pool muret.

Triinu kogemusnõustajana töötatud aega iseloomustaks Diabeedikooli väga toetav ja ühtekuuluv meeskond. Kõigil ei ole isiklikku kokkupuudet diabeediga, kuid see-eest on nad Triinu meelest väga diabeediteadlikud. Eriliseks teeb meeskonna see, et abi on lähedal – paljud on ise diabeetikud või diabeetikute vanemad, mis tähendab, et alati on keegi, kellelt nõu küsida.