Esimesed 3-5 aastat haiguse algusest mõõtis Marina pidevalt veresuhkru väärtusi kapillaarverest. Ühel hetkel väsis aga neiu ära lõpututest mõõtmistest ning süstidest, mis tekitasid iga kord ebamugavust ja valu. Siis otsustas Marina seega alla anda ja oma diabeediga enam mitte tegeleda (süstis insuliini suvalisel ajal, kui tuli meelde, et peaks).

Selline periood kestis tema elus mõnda aega, kuid pärast oma viimast operatsiooni otsustas neiu jälle hakata oma veresuhkrut jälgima. Oli ju siiski soov vältida operatsioonijärgseid tüsistusi, kuna kõrge veresuhkru korral paranevad haavad samuti aeglasemalt. Paljudel diabeetikutel ongi see ka tõsiseks probleemiks, et kõrge vererõhu tõttu tekivad tüsistusena jalahaavandid ehk diabeetiline gangreen.

Selle aja sees, kui Marina oma veresuhkrut ei kontrollinud, tekkisid tal ka nägemisprobleemid, mis on samuti üks diabeedi võimalikest tüsistustest. Marina lausub tõsisel toonil: “Kui ma ei mõõdaks glükoosi ka edaspidi, võiksingi jääda pimedaks.” See oht jääb tema jaoks alatiseks eksisteerima, aga neiu annab iga päev endast parima, et situatsioon kontrolli all hoida.

 

 Marina vaatleb diabeeti suuresti kui piirangut. Piirav faktor oleks just kommunikatsioonis ja üksteisemõistmises, kuna enamus inimesed ei saa tihtipeale aru tema kui diabeetiku mõttemallidest ja elustiilist. Neiu sõnul on samas ka võimalik, et tänasel päeval ei ole olukord enam nii hull - isegi filmides räägitakse diabeedist ning visatakse selle üle nalja. Marina jaoks sai haigus aga alguse, kui ta oli veel normaalset elu elav laps, kellele kui välk selgest taevast pandi ette ekstreemsed piirangud ja elustiilimuutused. Marina lisab, et samuti teati 10 aastat tagasi diabeedist veel väga vähe. Inimeste mittemõistmise näiteks tooks neiu, kuidas mõnikord bussisõidu ajal on tal tunne, et oleks kindlasti vaja veresuhkrut kontrollida ja teha insuliinisüst. Ta teebki selle ära, aga inimesed bussis vaatavad teda sellepeale viltu ning peavad teda narkomaaniks. On ka olukordi, kui veresuhkur on Marinal liiga madal või liiga kõrge, siis võib ka tema käitumine muutuda ebaadekvaatseks -  jalad ei kuula sõna ning keel läheb pehmeks. Ümbritsevatele inimestele võib seejuures aga hoopis tunduda, et neiu on mõnuaineid või alkoholi tarvitanud. Teda on mitmeid kordi kutsutud selliste olukordade tõttu nii alkohoolikuks kui ka narkomaaniks. Taoliseid juhtumeid on toimunud ka koolis, kui Marina pidi endale avalikult insuliinisüsti tegema.

Marina tahab aga toonitada, et kõik need tegevused, millele inimesed tihtipeale viltu vaatavad, on tema jaoks ju haiguse tõttu siiski vältimatud. Väga madala veresuhkru tõttu võib ta langeda isegi ka koomasse. Neiu toob välja kunagi kuuldud juhtumist, kus diabeetik kaotas madala veresuhkru tõttu teadvuse ja kukkus lumme. Keegi ei osanud arvatagi, et sellel inimesel võiks olla hüpoglükeemia, vaid et ta on lihtsalt purjus ning kukkus kogemata lumme magama. Too inimene suri lõpuks, sest keegi ei osutunud õigel hetkel vajalikku abi veresuhkru tõstmisek. 

“Meie ühiskonna probleem ei ole selles, et inimesed on harimatud, vaid keegi lihtsalt ei mõtle selle teema peale,” pakub Marina välja tõelise faktori, mis taoliste olukordade varjus võib end peita, “samuti lapsevanemad ei räägi oma lastele diabeedist ja tulemuseks ongi mittemõistmine ja kiusamine.”

Siiski oskab Marina välja tuua ka mõningaid positiivseid aspekte. Üks neist oleks, et kui diabeetikul tekib mõni terviseprobleem, siis võetakse ta ravile eelisjärjekorras, samuti makstakse töövõimetoetus. Pakutakse ka soodustusi diabeeditarvikutele, et oleks alati võimalik neid endale soetada, ja soodustused mõnedele kinoseanssidele.

 

Marina räägib sooja tooniga ka tervishoiutöötajate kohta. Kõigi suhtumine on tema osas olnud alati väga hea ja abistav. Eriti toitumisnõustaja, kes on selgitanud neiule tema tervise hoidmise raames tohutult palju. Isegi, kui arstid olid juba korduvalt Marinale kõiki tähtsaid diabeeti puudutavaid asju rääkinud, siis vestlusest toitumisnõustajaga sai ta aga iga kord midagi uut teada.

Neiul on samuti olnud kaks endokrinoloogi - laste ja täiskasvanute endokrinoloog, kellest viimane jälgib Marina haiguse kulgu ka praegu.

 

Marinal on väga vahva ja loogiline võrdlus varuks ka diabeedi olemusest lähemalt rääkides: 

“On kaks diabeedi tüüpi. Me tarbime toitu, mis on meie jaoks energia. Energia peab sattuma raku sisse, et rakk saaks töötada. 2. tüüpi diabeedi puhul võib tekkida olukord, et meie rakk ehk “maja” oleks nagu lume alla - see on rasv. Sel juhul ei ole võimalik energial pääseda koju, kuigi uksevõtmed ehk insuliin on meil olemas. Abiks on tablett, mis toimib nagu lumelabidas. 

1. tüüpi diabeeti puhul ei olegi inimesel võtmeid, et pääseda koju ehk rakku, sest tehas, mis valmistas võtmeid (kõhunääre) enam ei tööta, seega võtmeid ei ole võimalik valmistada. Sel juhul on abiks insuliinisüstid. 

Ma selgitan samuti maja ja võtmete näite peal, mis on kõrge ja madal veresuhkur. Kui sa tegid insuliinisüsti, aga mitte piisavalt palju, siis kõik majad ei saa uksevõtmeid. Siis muutuvad nad vihaseks. Need majad, mis jäid ilma võtmeta, tahavad siiski saada energiat. Selle tõttu hakkad sa sööma veel rohkem. Lõpuks tekivad sul kõrgest veresuhkrust tüsistused, probleemid veresoontega jms. Just kõrgenenud veresuhkru tõttu meeldin ma sääskedele samuti kõige rohkem. Madal veresuhkur on siis see, kui kõik uksed on lahti, kuid sõid liiga vähe ning ei saanud piisavalt energiat. Siis keha hakkab signaale andma, et midagi on valesti, nt. tekib värisemine.“

Kunagi meeldis Marinale väga koguda informatsiooni, nt mida täpsemalt teha liiga kõrge või liiga madala veresuhkru puhul.

Varasemalt räägiti ühiskonnas samuti,  et diabeetikul tuleb süüa hästi vähe ning midagi magusat ei tohi tarbida. Nüüd Marina aga mõistab, olles juba palju kogenum, et süüa tohib kõike, aga siis tuleb lähtuvalt sellest suurendada insuliini doosi või teha 1-2 lisasüsti.