Suureks tagasilöögiks on olnud see, et suhkruhaigus on Britile depressiooni tekitanud. Väga palju pisaraid on sellepärast valatud ning on olnud ka hetki, kus Britt on vihanud end seetõttu. See kõik on tinginud selle, et diabeet pole olnud just esikohal tema elus, Britt tunnistab, et on olnud aegu, kus ta pole piisavalt oma tervise ja diabeedi eest hoolitsenud. Kui enda eest hoolt kanda, siis ei ole raske hakkama saada. Samas mainib Britt, et kõige raskem on vist just temal endal olnud sellega hakkama saada. Lähedaste toetus või selle puudumine on väga suur faktor, mis on mõjutanud. Küsimus nagu: “Miks sa ei kontrolli oma asju?” või peegeldused, et diabeedihaige on oma lähedasele koorem või käitumine nagu Britt oleks klaasist, ei ole just suureks abiks vaimsele heaolule. Samas ei ole Britt kunagi kartnud avalikult enda veresuhkrut kontrollida või insuliini süstida.

Kõige raskemaks perioodiks loeb ta seda, kui tal oli insuliinipump ning tihtipeale oli kanüül veidi valesti paigaldatud. Lisaks on ta ketoatsidoosiga üle kümne korra haiglas olnud. Olgugi, et diabeet on kurnav, siis Britt on võtnud end nüüd kokku ja enda eest hoolitsemise muutnud harjumuseks. Ta ise ütleb, et tänu elukaaslasele on väärtused paika loksunud, et ta siiski tahab tulevikus lapsi saada ning ei soovi kellelegi koormaks olla. Samas on vahel ka tunne, et oled surnud ringis - miski ei lähe hästi, siis on halb enesetunne ning stress, mis omakorda tingib veresuhkru kõikumise, mille pärast hakkad ise stressama. 

Väga oleneb missugune arst sul on, on alati võimalus motiveerida või sama hästi ka motivatsiooni alla kiskuda. Briti sõnutsi sai ta Tartusse ülikooli tulles endale väga hea raviarsti ja üleüldse kogu tervishoiu tiimi. Julgustavad sõnad ning toetavad teod on palju abiks. Kui veresuhkur on madal, siis ei järgne sellele peapesu vaid abistavad ideed - uue raviplaani proovimine või lihtsalt toetavad sõnad, et see on normaalne ja selliseid asju juhtub. Igaljuhul vajab diabeetik emotsionaalset tuge. Samuti kiidab ta oma diabeediõde, kellega ta kohtub iga nädala või kahe tagant, et saada raviplaan võimalikult täpselt paika. Keha ju muutub, tuleb ka järgida päevikut. 

Lüües kaasa aktiivselt muusikaliteatri tegevustes, siis mainib Britt, et laval on väga raske olla - veresuhkur hakkab justkui ei millestki kõikuma. Veresuhkur läheb stressist kõrgeks ja pärast kukub kolinaga alla. Nii on väga raske arvestada, kuidas insuliini süstida. Trenniga on välja kujunenud harjumus, et enne üritab saada veresuhkru 7-10 mmol/L tasemele. Koolis läheb mõttetööga jälle veresuhkur madalaks. Igapäevastest asjadest loeb keeruliseks veel väljas söömise, kus sa kunagi ei tea, kui palju mingi toit midagi sisaldab.