top of page
DSC_0024.jpg

Britt-Kathleeni lugu

Britt on väga terava mõistusega 20-aastane tütarlaps Tallinnast. 15 aastat tagasi diagnoositi tal I tüübi diabeet, kui ta oli vaid 5-aastane. Britt ise räägib, et ta mäletab olukorda, kus ta pidi enne õhtusöögi ära sööma ning siis võis kommi süüa. Vanem õde sõi tal juba kommi, kuid Britt-Kathleen tahtis ainult vett ja kommi, kõht polnud üldsegi tühi. Briti ema ja vanaema on mõlemad õppinud õeks ning hakkasid kahtlustama suhkruhaigust.
Neiu ise räägib, et temast sai lasteaias lahe laps, kes sai endale süsti teha. Kasvatajad olid lasteaias tema üle väga uhked, kuna ta oskas juba väiksena iseendale insuliini süstida. Samas hakkas perekonna poolt kontroll toitumise üle. Väga paljud Briti meelest head asjad jäid siis menüüst välja. Noorele tundus raske see, et hästi soolaseid ja hästi magusaid asju ei saanud süüa, pidi pidevalt veresuhkrut kontrollima. 

Suureks tagasilöögiks on olnud see, et suhkruhaigus on Britile depressiooni tekitanud. Väga palju pisaraid on sellepärast valatud ning on olnud ka hetki, kus Britt on vihanud end seetõttu. See kõik on tinginud selle, et diabeet pole olnud just esikohal tema elus, Britt tunnistab, et on olnud aegu, kus ta pole piisavalt oma tervise ja diabeedi eest hoolitsenud. Kui enda eest hoolt kanda, siis ei ole raske hakkama saada. Samas mainib Britt, et kõige raskem on vist just temal endal olnud sellega hakkama saada. Lähedaste toetus või selle puudumine on väga suur faktor, mis on mõjutanud. Küsimus nagu: “Miks sa ei kontrolli oma asju?” või peegeldused, et diabeedihaige on oma lähedasele koorem või käitumine nagu Britt oleks klaasist, ei ole just suureks abiks vaimsele heaolule. Samas ei ole Britt kunagi kartnud avalikult enda veresuhkrut kontrollida või insuliini süstida.

Kõige raskemaks perioodiks loeb ta seda, kui tal oli insuliinipump ning tihtipeale oli kanüül veidi valesti paigaldatud. Lisaks on ta ketoatsidoosiga üle kümne korra haiglas olnud. Olgugi, et diabeet on kurnav, siis Britt on võtnud end nüüd kokku ja enda eest hoolitsemise muutnud harjumuseks. Ta ise ütleb, et tänu elukaaslasele on väärtused paika loksunud, et ta siiski tahab tulevikus lapsi saada ning ei soovi kellelegi koormaks olla. Samas on vahel ka tunne, et oled surnud ringis - miski ei lähe hästi, siis on halb enesetunne ning stress, mis omakorda tingib veresuhkru kõikumise, mille pärast hakkad ise stressama. 

Väga oleneb missugune arst sul on, on alati võimalus motiveerida või sama hästi ka motivatsiooni alla kiskuda. Briti sõnutsi sai ta Tartusse ülikooli tulles endale väga hea raviarsti ja üleüldse kogu tervishoiu tiimi. Julgustavad sõnad ning toetavad teod on palju abiks. Kui veresuhkur on madal, siis ei järgne sellele peapesu vaid abistavad ideed - uue raviplaani proovimine või lihtsalt toetavad sõnad, et see on normaalne ja selliseid asju juhtub. Igaljuhul vajab diabeetik emotsionaalset tuge. Samuti kiidab ta oma diabeediõde, kellega ta kohtub iga nädala või kahe tagant, et saada raviplaan võimalikult täpselt paika. Keha ju muutub, tuleb ka järgida päevikut. 

Lüües kaasa aktiivselt muusikaliteatri tegevustes, siis mainib Britt, et laval on väga raske olla - veresuhkur hakkab justkui ei millestki kõikuma. Veresuhkur läheb stressist kõrgeks ja pärast kukub kolinaga alla. Nii on väga raske arvestada, kuidas insuliini süstida. Trenniga on välja kujunenud harjumus, et enne üritab saada veresuhkru 7-10 mmol/L tasemele. Koolis läheb mõttetööga jälle veresuhkur madalaks. Igapäevastest asjadest loeb keeruliseks veel väljas söömise, kus sa kunagi ei tea, kui palju mingi toit midagi sisaldab. 

Britt soovitab inimestel meeles pidada, et kui II tüüpi diabeet on enamjaolt elustiilihaigus, siis I tüüpi diabeet ei teki sellepärast, et lapsepõlves sai palju suhkrut söödud. Tegemist on siiski kaasasündinud autoimmuunhaigusega, mida ei saa ennetada. Enamasti on see ka pärilik, aga võib tulla ka täiesti ootamatult, nagu Briti puhul, kellel suguvõsas diabeeti polnud varem esinenud. Just eelarvamused on tema meelest tüütud. Tüütuks nimetab ka seda, et inimesed üritavad arsti mängida, kui teada saavad, et ta põeb diabeeti. Samuti rõhutab Britt, et diabeet on raske puue, sest ta vajab 24/7 järelvalvet ning diabeeditarvikud on päris kallid - eriti tudengile.

Kaasdiabeetikutele aga soovib Britt veel julgustuseks lisada:

 

“Alguses on mõistetav, et raske on harjumuseks kõike luua, aga kui juba üks hetk on harjumus sees, siis on edaspidi palju kergem.”

DSC_0029.jpg
bottom of page