Marguse lugu
Margus on entusiastlik ning teadmishimuline 20-aastane noormees, kes õpib hetkel Tartus meditsiiniteadusi.
Marguse lugu I tüüpi diabeediga sai alguse, kui ta oli äsja 16 saanud.
Esimeste sümptomitena ilmnesid noormehel suurenenud janu ja urineerimisvajadus. Noormees ärkas seetõttu öösiti mitmeid kordi üles ning kogu aeg kordus üks ja sama – kõigeapealt WC-sse, pärast mida saabus tohutu janu.
Lisaks toimus tal järsk kaalulangus ning paar nädalat enne diagnoosi jäi ta külmetushaigusesse, mis ei tahtnud kuidagi üle minna.
Õnneks olid Marguse õde ja ema neid terviseseisundi muutusi tähele pannud ja leidsid, et noormees peaks laskma arstil ennast kontrollida. Arst kinnitas samuti pere kahtlusi ning diagnoosis noormehel I tüüpi diabeedi.
Alguses oli Margus suures šokis, aga haiglas olles rahunes ta veidi. Tema suhtumine oma haigusesse võis sel perioodil päeviti suuresti erineda - ühel päeval aktsepteeris ta antud diagnoosi ja sai sellega kenasti hakkama, samas mõnel teisel päeval võis noormees tunda suurt masendust ja mõelda, et miks just tema. Lisaks tuli arvestada pere ja teiste inimestega, kes temast väga hoolisid – ka nende jaoks oli uudis ootamatu ja raske. Peale selle, et Margus pidi harjuma uudse olukorraga, oli ta samuti lõpetamas põhikooli. Vaja oli teha sisseastumiskatseid ja eksameid, mis tekitas omakorda palju lisapingeid. Lõpuks ta siiski leppis enda olukorraga.
Marguse sõnul ongi esimene aasta nii-öelda leppimisfaas, kui peab õppima haigusega koos eksisteerima. Eks ikka tekib hetki, mil teiste asjadega ei lähe elus nii hästi kui tahaks ja meenuvad ka terviseprobleemid, mis siis omakorda tekitavad tuska.
Margus mõõdab veresuhkru taset mitu korda päevas: enne ja peale söömist, öösiti ja kui ta on füüsiliselt aktiivne olnud. Kasutab ta selleks sensorit, millega saab veresuhkru taset vajadusel igal hetkel kontrollida.
Esimene insuliinisüst on Margusel hommikul. Päeva jooksul teeb ta veel vähemalt kolm, kuid see sõltub sellest mida ja kui palju ta sööb. Keskmine insuliinisüstide arv päevas jääb siiski enamasti viie kanti.
Margus väidab, et raske oli kindlasti alguses. Haiglas viibides sai ta aru, et tegemist ei ole lihtsa probleemiga. Kolme päevaga üritati kogu haigusega seotud teave talle selgeks teha, aga see ei ole kuidagimoodi võimalik. Koju minnes proovis noormees aru saada, kuidas just tema keha töötab ja mida peab ta tegema, et haigusega toime tulla. Algab see tema sõnul kõik tasakaalupunkti leidmisega – mida ja kui palju tohib süüa ning kui palju on vaja ennast süstida. Margus lisab veel, et aja jooksul annuse kogus muutub, sest kui esialgu veel kõhunääre mingil määral funktsioneerib, siis hiljem enam mitte. Vahel satub ta ikka arvestamisel vigu tegema, aga mida rohkem sellega tegeleb, seda paremini ta enda keha ja selle vajadusi tundma õpib.
·Margust on aidanud väga palju diabeediõde Irene, kelle poole saavad patsiendid alati oma probleemidega pöörduda. Õdedega on noormehel vaid positiivsed kogemused.
Eesti diabeetikute hetkeseisust rääkides arvab Margus, et on palju diabeetikuid, kes ei hooli enda tervisest piisavalt. Ta sõnab seoses sellega:
“Täiskasvanud inimene võiks ju aru saada, et asi on tõsine. Tihti suhtutakse regulaarsesse veresuhkru mõõtmisesse ükskõikselt, aga vahel ei anna kõrgenenud veresuhkur enne endast märku kui probleem on juba käes.”
Noormees usub, et neid probleeme saaks lahendada, kui kõigil diabeetikutel oleks olemas sensorid või pumbad, aga kahjuks puuduvad paljudel kas rahalised vahendid, või leitakse, et see ei ole vajalik. Margus ei taha väita, et glükomeeter halvem variant on, kuid ennast päevas mitmeid kordi sõrme torkida on tema enda jaoks ülimalt ebameeldiv.
Teiseks kasutatakse Marguse arvates patsientide peal liiga palju hirmutamistaktikat. Mõnel juhul see kindlasti töötab, kuid samas võib see siiski teha karuteene haige või tema lähedaste psüühikale. Seejuures toob ta näiteks veresuhkru kontrollimise - seda saaks selgitada hoopis nii, et mõnda aega ei pruugi see elu mõjutada, aga pikemas perspektiivis toob see vaid kahju. Võrdluseks võib tuua suitsetamise – kopsuvähk ei ilmu üleöö, vaid see on tavaliselt aastatepikkuse suitsetamise tagajärg.
Diabeetikute ravi toetamise juures on Marguse meelest üks suur takistus:
“Inimese probleemiks on see, et ta kipub valima alati lihtsama ja mugavama tee.”
Tema arvates saaks seda dibeetikute puhul vältida, kui arst suudaks patsiendile selgitada, miks just selline ravi ja meetodid on tema puhul kõige õigemad. Faktide ja tüsistustega ähvardamine ei ole noormehe hinnangul kõige õigem taktika inimeste motiveerimiseks. Lahenduseks jagab ta mõttekildu:
“Ainuke, millega võib-olla patsienti mõjutada saaks, oleks lähedaste aspekt, kes samuti haige ükskõiksuse tõttu kannatada võivad.”
