Ingeli elu muutus pärast diagnoosi märgatavalt. Palju uusi teadmisi oli vaja kinnistada, kuid oli ka asju, mida tuli ümber õppida - harjumine võttis aega. Kuna Ingel oli tollal veel üsna noor, ei mäleta ta sellest ajast eriti palju. Küll aga sattus ta õnneliku juhuse läbi ühte palatisse sama diagnoosi saanud tüdrukuga, kellest sai talle hea sõbranna. Tänu uue sõbranna toele kohanes neiu süstimise ja veresuhkru mõõtmisega palju kiiremini, sest sõbrannale oli diagnoos pandud aasta varem. Suhtlevad nad tänaseni ja kui Ingel on vahel tundnud, et keegi temast aru ei saa, siis tema sõbranna mõistab teda alati.

Ingel usub, et kõige raskem oli see uudis kindlasti tema vanematele. Neiu mäletab siiani, kuidas esimestel päevadel õe juures nõustamisel käies teatas viimane, et selle haigusega tuleb lapsel elu lõpuni elada, mille peale Ingeli ema nutma purskas. Neiu arvab, et lapsena ta ise väga ei mõistnudki, mida see haigus päriselt tähendab.

Kõige raskem oli Ingeli jaoks teismeliseiga. Sellel ajal tekkis tal haiguse vastu tohutu trots ja tihti küsis ta endalt ja oma emalt, et miks just tema? Samas ei ole Ingel kunagi tundnud, et ta oleks millestki seetõttu ilma jäänud. Küll aga on see olnud tema jaoks miski, mida pikka aega enda südames koormana kandis. Sel ajal ei osanud ta veel mõista ka oma vanemaid, kes tüdrukule päevas 5 korda helistasid, et uurida, palju ta veresuhkur on. Ingel tahtis vaid rahus enda sõpradega aega veeta, muretsemata enda numbrite ja süstimise pärast.

Ingelil on algklassidest mõningad ebameeldivamad mälestused, kus teda narriti lausa narkomaaniks, sest käis ennast õpetajate toas süstimas. Teismelisena ta seetõttu kellelegi, peale lähedaste sõprade, väga rääkida ei soovinudki, et on diabeetik. Neiu ei häbenenud enda haigust, vaid kartis, et inimesed suhtuksid temasse seetõttu teisiti. Vanemaks saades on Ingel endaga rahu teinud - haigusega on ju läbi käidud nii tulest kui veest. Samas lisab ta, et on olnud ka neid aegu, kus ta keeldus endale haiguse olemasolu tunnistamast. Ta ei mõõtnud enda veresuhkrut, sõi kõike, mida hing ihaldas ja süstis vaid siis, kui häda käes oli. Tänaseks on neiu õppinud enda keha tunnetama. Ingel sõnab:

“Olen elanud nii pikka aega enda haigusega, arvates, et ta on mu vaenlane, aga päeva lõpuks olen mina see, kes diabeediga koos elama peab.”

Ingel tunneb südames, et on oma haigusega rahu teinud ning ei häbene diabeeti absoluutselt. Teiste suhtumine ei puuduta teda samuti. Kui inimesed küsivad või märkavad, räägib ta pigem alati hea meelega, miks tal see haigus on, et tõsta ka nende teadlikkust diabeedi osas. Neiu tunneb, et nii ta lähedaste, kui ka tema enda jaoks on haigus muutunud igapäevaseks ja tavaliseks asjaks, kuid teistele inimestele on tema loo kuulmine põnev. Ingel usub, et inimeste üldine suhtumine diabeetikutesse tuleneb diabeetikute enda suhtumisest oma haigusesse. Ta teab seda tunnet, kui keegi ei soovi, et temalt küsitakse selle kohta, vaadatakse viltu või on vaja avalikus kohas ennast mõõta ning süstida. Samas sellisest häbenevast käitumisviisist võib ka teistele inimestele jääda mulje, nagu see oleks teema, mida võiks pidada pigem tabuks. Ingel toob välja inspireeriva mõttekillu:

”Päeva lõpuks teise suhtumine puudutab ainult seda teist inimest, ega defineeri sind ennast.”

Diabeetikute aitamise osas, arvab Ingel, et kõige parem ravi haigusele on mõistmine, kuidas sinu keha töötab. Samuti ka arusaam, mis sinu haigust mõjutab ja mis teeb seda paremaks, mis halvemaks. Lapsepõlves toitus neiu väga rangelt haiglas jagatud õpetuste järgi. Teismelisena aga mäletab, et ei hoolinud üldse, mida sõi ja millal ennast mõõtis, pigem lootis ta, et tervis ei parane. Kannapääre toimus umbes viis aastat tagasi, kui Ingel oli pikka aega uurinud ja lugenud taimse toitumise positiivsetest mõjudest diabeedile. Sellele järgnes pea kolm aastat veganlust, tänu millele langes tema kuu keskmine veresuhkur iga vereprooviga ja ka ravimi kogused vähenesid kordades. Tänaseks ei toitu Ingel küll 100% taimselt, aga on aru saanud, et hea suhe tervisliku toiduga on kõige alus. Neiu on märganud, et tänu toidulaua suurelt jaolt taimsena hoidmisel, on tal toidu valimisel suurem vabadus. Ingel toonitab:

“Tuleb kuulata oma keha!”