Hommikul ärgates mõõdab Kristel esmalt glükoositaset ja teeb süsti, mõeldes samal ajal ka sellele, mida ja kui palju süüa kavatseb, sest sellest sõltub süstitava insuliini kogus. Paar tundi hiljem koolis olles mõõdab ta taset uuesti, et kontrollida, kas süstitud kogus oli piisav või mitte – vajadusel teeb lisasüsti või sööb midagi. Madalast tasemest saab Kristel enamasti ise oma enesetunde järgi aru. Enne lõunasööki kordub sama. Pidevalt käib tasakaalu hoidmine, millele aitab kaasa ka füüsiline aktiivsus. Kristel on spordiga tegelenud nii kaua kui mäletab. Põhikoolis mängis neiu erinevaid pallimänge ja käis kergejõustikus. Praegu käib ta TÜÜE spordiesinduse ühistrennides, kus igal nädalal on uus ala, mis muudab treenimise väga vaheldusrikkaks, ja jätkuvalt ka kergejõsutikus. Lisaks on Kristel tegelenud ka valikaine raames maadlusega. Kooli sõidab ta tihti rattaga. Kristel toob välja, et viise, kuidas füüsiliselt aktiivne olla, leidub väga palju ja sellel on mitmeid plusse – loomulikult on see kasulik tema diabeedi kontrolli all hoidmiseks ja samuti mõjub hästi füüsilisele ja vaimsele tervisele.

Praeguseks ei mõtle Kristel enam kogu aeg oma haigusele. See on tema jaoks nagu hambapesu – igapäevane ja pidev kaaslane. Neiu sõnul on vahel naljakas vaadata, kuidas inimesed reageerivad, kui kuulevad tema haigusest. See võib tunduda justkui maailma lõpp, aga Kristel on niimoodi pea terve elu elanud. Kristel mainib siinkohal, et probleemsete olukordade jaoks on oluline oma tagalat kaitsta – ta räägib alati inimestele, mida teha, kui ta peaks teadvuse kaotama, et nad saaksid teda aidata. Kristel leiab, et tänu varasele diagnoosile ei oska ta elu ilma diabeedita taga igatseda. Tema arvates on diagnoosi saamine teisemeeas palju komplitseeritum, kuna diabeet nõuab haigestunutelt lisatööd oma haigusega, mida võib sageli raske mõista ja teadvustada olla.

Kristelil on olnud paar perioodi, kus on tundnud suuremat väsimust. Esimene oli põhikooli ajal, kui neiu oli igapäevasest süstimisest tüdinenud. Mõned aastad hiljem sai ta endale esimese insuliinipumba. Hetkel tal pumpa enam ei ole, sest vaheldust on vaja. Teine keeruline periood oligi põhjustatud pumbast, mida ta oli igapäevaselt kasutanud üle viie aasta - kleite kanda ei saanud, sest pumpa ei oleks saanud kuhugi kinnitada, sama oli kitsamate riietega. Hetkel manustab Kristel insuliini taas süstides. Selle otsuse võttis ta vastu täisealiseks saades. Üheks põhjuseks oli juba eelmainitud ebamugavus, teiseks tõsiasi, et täiskasvanutele pumbatarvikuid Haigekassa poolt ei kompenseerita. Süstimisega taasalustamine oli esialgu veider ja ebamugav. Nüüdseks on Kristel taas oma endise vilumuse omandanud ning ütleb, et võib end süstida kasvõi pimesi.

Diabeediga elamise kohta toob Kristel välja, et kindlasti on kõigil selliseid hetki, mil ei mõisteta, miks just neid selle haigusega karistatud on või on päevi, kus ei jaksa sellega tegeleda. Neiu toonitab, et tegutseda tuleb, sest tüsistusi ei taha keegi. Kui on kehv päev ja veresuhkur on kõrge, saab mõelda loovalt, sest veresuhkru mõjutamiseks on mitmeid võimalusi, näiteks võib välja jalutama minna.

Kristel meenutab ühte armsat seika, kuidas tema joonistatud pilt jõudis üleriigilisele diabeedi infovoldikule. Ta oli siis umbes 4-5 - aastane ja mäletab, et joonistus oli hoopis sünnipäevapeost, kuid voldiku koostajad võtsid selle siiski kasutusse. Voldik on tal siiani alles nagu ka see tore mälestus.

Tervishoiutöötajatest rääkides meenub Kristelile koheselt üks Tartu õde. Kristel pelgas väga verevõttu ja nimetatud õde oli ainus, keda ta verevõtmisel lastehaiglas usaldada suutis. Lastelt on verd võtta keeruline, sest tihti see esimesel korral ei õnnestu ja suurest hirmust ei lase laps enam teisel korral endale kedagi ligi. Sellist probleemi on kartnud ka Kristel ise abiõena töötades.