Elis ise ei osanud midagi väga arvata, aga tema ema jaoks oli keerulisem - juba oli tegelikult eelarvamus peas olemas, mis see diabeet täpselt on. Tema enda jaoks muutus keerulisemaks hakkama saamine siis, kui pidi hakkama rohkem süstima. Nimelt 11-aastasena lõpetasid insuliininäärmed täielikult töötamise. Lähedastelt surve, et sa oled krooniliselt haige - tegu on ikkagi tõsise ja keerulise asjaga, hakkas aina rohkem kohale jõudma. Nii ei julgenud ema Elist isegi Lapimaa reisile lasta.

Tagasilööke on siiamaani, diabeedist ei saa ju mitte kunagi pausi võtta, isegi siis, kui oled haige. Elu peab olema etteplaneeritud, et kõik toimiks kui kellavärk. Kõik on Sinu enda kontrollida ja korras hoida. Iga kord, kui sööd šokolaadi, käib peast läbi mõte - süsivesikud, kui palju peab süstima. Kõik spontaanselt tekkinud plaanid löövad kõik taaskord segamini. Alati tuleb kõik füüsilised ja käimised ette mõelda ning valmis olla, kui ka veresuhkur hakkab trikke tegema. Samas on Elis ise väga positiivne - diabeet ei takista teda, see on lihtsalt lisafaktor, millega ta on õppinud elama.

“Kui ma laseks diabeedil enda üle võimu võtta, siis ma vihkaks end rohkem. “ sõnab Elis.

Tema sõnutsi tekib tal trots, et miks ta ei peaks saama asju teha, teeb just nimelt nii palju asju, sest ta ju saab! Kõige raskemaks hetkeks seab ta aja, kui pidi tantsimise ära lõpetama, sest kõige kõrvalt ta enam ei jõudnud ning see pani korraliku põntsu.

Elis on diabeedi pärast olnud haiglas ühe korra. See juhtus siis, kui ta oli tantsulaagris ning lõpuks selgus, et pumbakanüül oli kõveralt pandud. Ta ise kirjeldas enda seisundit nii - päev otsa külmavärinad, ei suuda magada, samas ei suuda ka midagi teha, lihtsalt nii halb oli olla. Insuliin ka ei aidanud. Nii ta siis pandi intensiivi, mille tõttu magas kogu tantsulaagri maha. Seal oli ka üks negatiivne kokkupuude tervishoiutöötajaga - nimelt oli arst suhtumisel, et Elis on alles 17 ja ei tea midagi suhkruhaiguse kohta. Samuti käisid läbi ka laused “Sa ei tohiks üldse magusat süüagi!” või “Ah, mida mina ka suhkruhaigusest tean.”. See jättis mõru maigu meditsiinist. Teiseks selliseks suuremaks apsakaks tervisega peab ta ise korda, kui käis Rootsi kruiisil koos emaga. Pärast magamist oli tal tekkinud hüpoglükeemia, veresuhkur oli nii madal, et ta oleks kokku kukkunud. See rebis Elise emal justkui diabeedi ”haava” uuesti lahti.

Kuigi Elis on üldiselt alati positiivne, särasilmne ning üdini aus ja otsekohene nooruk, siis ta on suure osa oma elust suhkruhaigust varjanud. Seda seetõttu, et tema sõbranna ütles naljaga: “Hoia eemale, pärast nakkab.” Siiski on sõnadel suur jõud ja alateadlikult hakkas Elis diabeeti varjama. Pähe jäid kummitama ka mõtted, et kõik suhtlevad temaga vaid sellepärast, et neil on lihtsalt kahju või hale. Samas muutus selline suhtumine aastal 2018, pärast mõistmist, et see ei ole mingi näitaja. Samuti kohtus Elis ka Eesti Noorte Muusikaliteatris Britt-Kathleeniga, kes oli väga avalik oma diabeediga. Olenemata suhkruhaigusest ja süstimisest, siis oli Britil ikkagi sõpru. Muusikaliteatris on tavapäraseks pikad ning rasked proovipäevad, mis paraku tekitavad ka stressi. Samas stressi all hakkab veresuhkur tõusma ning kõrgena põhjustab veresuhkur halba tuju. Nii on raske laval keskenduda, ei suuda rolli sajaprotsendiliselt sisse minna, tuleb tavalisele rollisooritusele lisaks ka pingutus, et ise hakkama saada enesega.