Talle meenub ka üks mälestus, kuidas tema vanaema järgis alati arstide soovitusi ning ei söönud midagi liigset. Enda diagnoosist kuuldes, mõtles Jelena siiski kohe, et nüüd on lõpp käes ja peab hakkama ülirangelt enda söömist kontrollima. Õnneks vedas tal väga  diabeediõega, kes aitas teda tohutult, kaasa arvatud nädalamenüü koostamisel.

Vanadaam siiski tunnistab, et alguses oli veidi paanikas, sest oli kuulnud jutte, kuidas inimesed langevad koomasse, kaotavad täielikult nägemise või on jalgadega probleeme. Tema enda veresuhkru tase tundus talle seega nii üüratult suur, mis omakorda pani mõtlema võimalikele tüsistustele.

Diabeedi diagnoosi saades oli Jelenal õnneks olemas ka lähedaste toetus, millest oli talle palju abi. Tema mees ütles oma abikaasale kohe: „Pole hullu, sellega saab elada, ma lugesin ajalehest!“ Tema töökollektiiv oli ka toetav, soovitasid arsti kuulata ning dieeti järgida. Ümbritsevad inimesed ütlesid, et ei tohi paanitseda, vaid tuleb tegutseda ja hoolitseda oma tervise eest.

Esimestel aastatel diabeediga elades tundus Jelenale, et elumuutus on siiski keeruline. Tuleb ju ennast piirata ning pidevalt veresuhkrut kontrollida. Tal oli pidevalt selline tunne, et milleks seda kõike vaja on. Õnneks harjus ta sellega lõpuks ühel hetkel ja daam on elanud diabeediga juba 11 aastat. Saab ta hästi hakkama ja ka arst kiidab tema püüdlusi, sest Jelena suhtub oma haigusesse suure hoolega ja püüab end vormis hoida. Tema pikemaajaliseks eesmärgiks on saavutada igal hommikul veresuhkru väärtuseks 5,9. See on Jelena sõnul veel raske, aga hoiab sihti silme ees.

Hetkel võtab Jelena uuemaid ravimeid, mida tarvitab skeemi järgi kaks korda päevas ning ravi toimib hästi - tema veresuhkur on stabiilne. Kontrollib ta siiski veresuhkru taset hommikul enne ja pärast söömist, tase on mõlemal juhul sama. Endokrinoloog kiidab teda, et on saavutanud nii hea taseme. Siiski jätkuvalt jälgib ta väga hoolikalt oma toitumisharjumusi – ei söö magusat (k.a komme ja šokolaadi), samuti püüab vältida jahutooteid. Vahel ikka lubab endale midagi keelatud, aga seda juhtub pigem harva. Lisaks võimleb hommikuti 40 minutit ja liigub hästi palju.  Jelena leiab, et diabeediga saab normaalselt elada ning mingit hirmu ta selle ees ei tunne.

 

 Tervishoiutöötajatega on Jelenal olnud kogemused üdini positiivsed. Aastaid on ta käinud sama endokrinoloogi juures ja tal oli ka suurepärane diabeediõde - alati seletatakse kõike väga selgelt lahti. Endokrinoloog andis prouale soovitusi, valis koos temaga sobivat ravimit ning panustas palju selgitustöösse. Üks kogemus perearstiga on selline, et tema poolt määratud ravim ei sobinud Jelenale. Ta võttis hommikuti tableti ja mõne aja pärast sai aru, et enesetunne on halb, nagu hüpoglükeemia korral –  külm higi nahal ja kahvatus. Pidi ta seega kindlasti midagi magusat sööma. Tol ajal töötas ta veel koolis sekretärina ja kohe, kui oli halb, läks ta kooliõe juurde veresuhkrut määrama. Suhkur oli sel momendil umbes 3,5. Kahjuks langetas määratud ravim tema puhul veresuhkru taset liiga järsult. Perearstile juhtunust rääkides, suunas ta Jelenat otsejoones endokrinoloogi vastuvõtule. Jelena sõnul tasub kindlasti teada mõningaid aspekte diabeedi kohta. Näiteks, kui inimesel on hüpoglükeemia ehk madalast veresuhkrust tingitud, siis tuleb talle midagi magusat anda. Kannab ta ka ise seetõttu alati endaga kaasas suhkrutükki või kommi. Kui hüpoglükeemiaga inimene on diabeetik, võib kiire reageerimine teda päästa. Ka magusate jookide joomine aitab, näiteks tee suhkruga.