Hannes ütleb, et kõige suuremat mõju avaldas see tema emale, tekkis hirm ja mure oma lapse pärast. Hannese enda jaoks muutus kõige enam see, et nüüd pidi ta hakkama ennast süstima ning järge pidama, mida täpselt sööb ja mida süüa ei või. Hirmuks tekkis ka see, et mis hakkab juhtuma edasi koolis. Kas teised hakkavad viltu vaatama, et ta nüüd “haige” on? Õnneks olid kõik pigem uudishimulikud ning keegi sõpradest selga ei pööranud, hoopis pakkus põnevust, kuidas miski nüüd toimib ja kuidas Hannes sellega toime tuleb. Alguses tundis Hannes piinlikkust, kui pidi avalikult süstima ennast, aga enam see talle probleeme ei valmista. Harjus ta ise ning harjusid ka lähedased tema ümber.
Raskused tekkisid Hannesel oma hobi - näitlemisega. Nimelt kipub Hannes üle mõtlema lava taga, kunagi ei tea, kas kukub kokku või on väga suur urineerimisvajadus. Aga eks sellega on Hannes õppinud elama, kui teab, et on pikem hetk laval, siis ajab meelega veresuhkru kõrgeks, et ei hakkaks liialt langema. Samas kuklas ikkagi alati tiksub, et äkki juhtub midagi. Diabeetik peab ju alati vähemalt 4 või isegi 5 sammu ette mõtlema. Eriti füüsilist koormust organismile andes, hakkad mõtlema, kas ja kuidas sa hakkama saad. Suurt rolli mängib suhkruhaigus ka tööl, kui on pikad vahetused. Vahel ei juhtu tekkima seda hetke, kus saaksid võtta aja ja minna eemale oma kotikesega, et süsti teha. 

Esimene diabeediõde, kes Hannesel oli, oli noor ning ta on Hannesel veel siiani eredalt meeles. Ta oli väga abivalmis alati ning vastas alati kõnedele. Talle sai alati helistada ning ta oli üdini vahva, tekitas kohe hea tuju.